Mängu autorilt
JUUBELIMÄNG "50"
Alustame 2014 aastat kohe suure karikasarja avapauguga ja selleks saab meie domeeni 50. juubelimäng!
*50*
49 korda, sa lahkusid õhtul missioonile ja
naased alles varahommikul. 49 talumatult üksikut õhtut mil mu ainsaks
kaaslaseks oli mure sinu pärast. Üksinda ja unetuna vedelesin voodis, kartes,
et kohe kõlab koputus välisuksele. Kartsin, et seal seisab mingi armetu
ohvitser, kätel hoolikalt kokku volditud verine vormiriietus mida kandsid kui
eile kodust lahkusid. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta ütleb:"Ma ei tea,
kuidas seda teile paremini öelda... Minu kaastunne teile..." ja
"Avastati, et ta on politseinik ja ta hukati" või midagi sarnast,
midagi sama südant lõhestavat.
Mind hoiatati, üritati ümber veenda,
korduvalt, et ma sinuga ei abielluks. "Elu koos salapolitseinikuga ei saa
olema lihtne!" mulle öeldi, "Sinu mure oma kallima pärast saab olema
igavene ja alatine" mind hoiatati.
Nüüd, kui jõudis kätte viiekümmnes kord, kui
taas lahkuma pidid, juhtus aga midagi, mida ma ei osanud karta. Uksel kõlas
koputus ja mu süda seiskus. "Ega ometi!?" mõtlesin paanikas, kui
sammusin ukse suunas. Liikusin kiirel sammul, peaaegu joostes, iga sammuga
võttis hirm minust võimust kuid ma sundisin end rahunema. "Tõenäoliselt on
see midagi muud, keegi naabritest vajab abi" kinnitasin endale kuid
ratsionaalne osa minust vaidles vastu:"Abi? Kell 3:15 hommikul? Kas sa
teed nalja või? Asi on halb!".
Jõudsin justkui igavik hiljem ukseni ja
vaatasin uksesilmast läbi ning nägin õues seismas Artur Soovälja, oma naabrit
kaks maja eemalt. Ma rahunesin silmapilk, sest kõik oli ju sinuga korras. Tegin
ukse lahti, astusin sammu välja ning küsisin Arturilt kas kõik on korras.
Vaevalt lahkusid sõnad minu huultelt, kui märkasin hirmu naabri silmades. See
ei olnud lihtsalt hirm, mida me tunneme millegi ebameeldiva või halva ees. Näha
oli, et ta ei olnud mitte kunagi nii väga kartnud oma elu pärast kui just
praegu minu ees seistes. Enne kui jõudsin selle mõttega kohaneda, plahvatas
midagi, kuid see oleks nagu toimunud kusagil kaugel, mõnes tunnelis äkki?
Arturi pea kaldus äkitselt vasakule ja ta kukkus punaste pritsmete saatel minu
roosi peenrate vahele. Hetk hiljem haaras üks jõuline käsi mu paremast õlast ja
lükkas mu nägu ees vastu uksepiita. Ma ei suutnud seda endale registreeridagi,
mida olin just näinud, kui mul õhk kadus kopsudest kokkupuutel ukseraamiga.
Hetkeks tundus, et ma ei saagi õhku juurde, justkui oleks mu kopsud lakanud
töötamast. Siis alles mõistsin, et mulle oli näo ette tekkinud tükk rabedat
riiet, mis osaliselt takistas mu hingamist ja ei lasknud mul karjuda. Pea
muutus ühtäkki ebaselgeks, tasakaalu tunnetus kadus ning ma tundsin, kuidas
justkui alkoholi laadne aur täitis mu kopsud. Sulgesin silmad vaid hetkeks, et
end koguda, kuid see on kõik mis ma mäletan.
Avasin silmad, kuid ma ei näinud midagi,
ainult pimedus vaatas mulle vastu ning mid tabas hirm, esmakordselt minu enda
pärast. Segaduses ja hirmunud istusin pimedas ruumis, suu teibiga suletud, käed
ümber mingi metallist posti seotud avastasin, et mu põlved on verised. Tõenäoliselt
oli mind lohistatud ja mitte väga
hoolikalt, sest tundsin, et ka varbad on hellad, justkui kriibitud.
Siis alles rahunesin natukene ja mõistsin. “Mind
on kinni võetud, selleks jõuda sinuni.“ pomisesin oma ette. Keegi tahab saada
kätte sind, keegi kes tahab sind saata hauda võttis mind kinni. Ta tahab
meelitada sind otse lõksu kasutades mind söödana. Ma ei saa sel lasta juhtuda,
ma ei luba sul hukkuda minu saamatuse tõttu! Ma pean siit pääsema, kui tahes
valus ja raske see minule olema ei saa. Sa oled alati mind kaitsnud, mind
hoidnud kõige halva eest ja nüüd on minu kord kaitsta sind!
*50*
Mängust
Toiumispaik Tartu
Ülesanded lihtsad ja väga kiireloomulised
Mänguaeg 3-5 h
Läbisõit 40 km
Tasemeid 50
Tasemed ca 30% virtuaalsed ja 70% kindla asukohaga
Briifing 18:30 Ujula ja Kroonuaia vahelises parklas 58.387129 26.722789
Vaja läheb: 0.50€ senti münt ja QR koodi lugeja(näiteks Barcode scanner äpp)
|